Meenutab Koidu Uustalu, 1943. a vilistlane.

Õpetajate koosseis oli vahelduv. Ilmselt lahkuti mõnigi kord suuremasse ja prestiižikamasse kooli, kui seal oli koht vabanenud või loodeti muidu paremaid töötingimusi. Ometi olid ja jäid head õpetajad kooli raudvaraks. Pärast ülikooli oli prl Elsa Kask Jõhvi kooli tulnud ja jäi sinna 1944. aasta varakevadeni, kui ikka lähemale nihkuv rindejoon lükkas kooliõpetuse ebaoluliste eluseikade hulka ja 1943. aasta suvel suure tulekahju läbi teinud Jõhvi linn sõjasündmustega päris varemetesse löödi. Prl Kask, mitte kuidagi ülbitsedes Kase-tipsiks nimetatud, õpetas aritmeetikat, algebrat, geomeetriat, trigonomeetriat, füüsikat ja kosmograafiat.

Abituuriumiklassi õpikul seisis “Kõrgema matemaatika õpik”, aga meie mõningaseks pettumuseks ütles õpetaja, et kõrgema matemaatikaga sel küll pistmist pole. Rangelt nõudlik, liigse jutustamiseta õpilasi tööle pannes, tegi ta üliinimlikult palju meie arunatukese arendamiseks. 1939. aasta sügisest koolis õppealajuhataja kohuseid täites oli ta tõeliseks distsipliini ja korra tugisambaks. Pärast sõda töötas ta lõpuni Rakveres.

Õpetaja Meeta Ots, hiljem Laanso oli väga asjalik eesti keele õpetaja, kes meie klassiga sai viis aastat töötada. Korrektse kirjaoskuse saime igatahes kätte. Olen hiljem endast veidi noorema eesti filoloogist daamiga kokku puutudes talt välja meelitanud küsimuse, kust mul on näiteks mõningat aimu estofiilide loodud jutukesest: „Jutt on see kooruke, õpetus on see iva“. Tänu prl Laansoole, kes meid materjali huvitava esitamisega köitis ja ühtlasi loengute kuulamiseks ja konspekteerimiseks ette valmistas. Ja seda just 1940./41. õa, kui õpikud ei läinud kokku uute seisukohtadega või puudusid hoopis, sest “uuele” gümnaasiumile määratud raamatuid ei olnud Jõhvis liikumas. Prl Laanso viidi 1941. aasta juunis Siberisse, kuid tuli sealt tagasi.

Siis tuleks nimetada prl Linda Laeva, meie klassijuhatajat ning joonistamise ja käsitöö õpetajat. Värvimeele ja kunstimaitse arendamine on tema osa. Pikakasvuline, otsekohene, iginaiseliku vigurdamiseta.

Meeldejääv kuju oh prl Mari Kull, ajaloo ja muusika õpetaja, hingelt boheemlane. Pani koolis pillimängu ja laulu käima ning tõi laulutundi viiuli kaasa. Mängis vahel lastele muidu ka mõne lookese. Tema tegi viiuli armsaks minulegi, kellele elevant kõrva peale astunud. Oma ajaloo õpetaja töö kohta väitis ta, et ta õpilased teavad hästi kultuurilugu, orienteeruvad aga hoopis halvemini ühiskonna poliitilises arengus. Mis ka tõesti nii oli! Prl Kull oli hiljem samuti Rakveres õpetajaks.

Väga soliidselt esines pastor J. Varik, kes meile usuõpetust andis. Klassitunnistuse järgi usuõpetust koos kõlblusõpetusega. Ja eetilise kasvatuse eesmärke teenivate vestlustega meie õppetunnid tavaliselt möödusidki. Hiljem olen mõtelnud, et niisuguse töö jaoks oleks vist ikka pidanud rohkem endal ka täiskasvanumat mõtlemisviisi olema. Vahel tuleb meelde, kuidas ta tunni algul taskust säravvalge taskurätiku võttis ning oma prille puhastas, ja siis on tunne, et me oleme väga rääma vahepeal läinud. Ta tapeti 1941. aasta suvel väga julmalt.

Peale ühel sügisel tulijate ja järgmisel kevadel lahkujate oli veel õpetajaid, kes töötasid põhikohaga kusagil mujal, kuid käisid teatud päevadel Jõhvis tunde andmas. Nende hulgas legendaarne ladina keele õpetaja hr N. Kristoffel, kes aga minu aegadeni ei ulatunud.

Küll käis aga prl Asta Klamm Rakverest meie kehalise kasvatamise ja füüsilise arendamise eest hoolt kandmas.
Oleks vist pidanud seda osa direktoritega algama, sest kooli juht pidavat koolile ilme ning näo andma. 1936/37. õppeaastal oli direktoriks hr Villem Sõerd, suurekasvuline tugev mees, kes jalutas all koridoris aeglaselt oma kabineti ukse poole, must sabakuub seljas, reveranssitavate tüdrukute laine ees voogamas. Koolielu argipäevas ei olnud tema pisiküsimusteni ulatuvat kätt mõnikord nii selgelt tunda kui tema järglase ajal. Nii igatsesid suuremad tüdrukud  hiljem seda lahedat aega tagasi, kui tirr istus koolipeo ajal sõpradega einelauas ja koolilapsed võisid nii kaua tantsida, kui tahtsid. Või vähemalt ei pidanud kella kümneks kadunud olema!

1937. aasta sügisel tuli hr Voldemar Raam, kogenud pedagoog, kes nõudis ranget välist korda ja tegeles isiklikult ning pidevalt praktiliste kasvatusküsimustega. Saatis kolmeks päevaks koju järele mõtlema, kui koolivorm ei olnud korras – tüdrukutel puudus näiteks valge krae! Jalutas vahetundidel väga sageli õpilastega koos, vestles suuremate poistega mingisugustel huvitavatel, plikakeste jaoks absoluutselt ettekujutamatutel teemadel, istus igal klassiõhtul ja tegi oma tähelepanekuid. 1940/41. õppeaastal löödi kaardid esialgu segamini: koolides vahetati juhtkonda. Jõhvi kooli tuli direktoriks sm Paul Vaarask, inglise filoloog, kes õpetas meile konstitutsiooni.

Oma koolimajas oli õhtupoolikul ja õhtulgi rohkesti tegutsemisvõimalusi. Gaidid, kodutütred, skaudid, noorkotkad pidasid oma koondusi. Muidugi ei piirdutud tubase tööga. Mäletan orienteerumismänge ja matku, silme ees on pilt algkooli spordiplatsil riviharjutusi tegevatest noorkotkastest, nagu nad mulle tuppa ära paistsid, olid telklaagrid. Ei mäletagi enam, mida seal kõike tehti. Õhtupoolikul tehti ettevalmistusi klassiõhtuteks ja koolipidudeks. Klassiõhtud olid omavahelised olemised, seal lauldi ja loeti, Juta mängis meile viiulit, pärast mängiti esimestes klassides silmategemist, mõni aasta edasi tantsiti juba tões ja meeles. Tähtsündmuseks oli kooli aastapäeva pühitsemine. Selle peo kavva kuulus kindlasti näidend, mille oli prl Laev selgeks õpetanud. Näiteks Aino Kalda “Bernhard Riivese” ja A. Kivikase “Nimed marmortahvlil” instseneeringud. Viimase peaosalised olid terava silmaga valitud: üks langes rindel Punaarmee vastu võideldes, teine evakueerus tagalasse ja temast sai nõukogude kirjanik ning funktsionäär. Oleks võinud oma viiulit edasi kääksutada, arvati hiljem, sest poiss oli viiulimängijana koolipidudel edukalt esinenud