Meenutab Valve Rannula, direktor aastatel 1959-1984.

Minu mälestused sellest koolist algavad 1948. aasta sügisest, mil mind siia tööle suunati. Sellel ajal oli meie koolimaja ainus haridus- ja kultuurikeskus Jõhvis, kus toimusid ka teatrietendused, kontserdid ja peoõhtud. 1949. a kevadel lõpetas esimene sõjajärgne lend, kus oli noori kogu Ida-Virumaalt ja kes peaaegu kõik omandasid kõrghariduse. Paljud neist tulid tagasi oma kodukohta ja nii ka meie kooli õpetajatest oli rohkem kui kolmandik endised meie kooli lõpetajad.

Minu arvates algas kooli elus uus periood seoses uue koolimaja valmimisega 1967. aastal. See oli esimene koolimaja Eestis, kus oli uudne arhitektuuriline ja sisekujunduslik lahendus, valged ja avarad kabinetid, klassi- ja kõrvalruumid. Tänu kohalike haridusjuhtide abile saime esimese kooliujula vabariigis. Paljud aga ei tea, kui suur oli võitlus selle ümber, kellele saab uus koolimaja. Esmalt pidi selle saama vene kool, siis aga tekkis peaaegu kinnisidee, et uues majas tuleb segakool, mis pidi ilmselt aitama eestlastel integreeruda venelastega. Õnnestus V. I. Lenini teooriat rahvusküsimuses appi võttes, saada uus koolimaja eesti koolile. See oli suur õnn! See innustas nii õpetajaid kui õpilasi näitamaks, mida võib eestlane, kui ta tahab. Kool muutus üle 1500 õpilase ja 44 klassikomplektiga vabariigi suurimaks ja tuntuimaks kooliks.

Tänu suurele õpilaste arvule, eelkõige aga meie õpetajatele, entusiastidele, muutus meie keskkool oma olemuselt praktiliselt klassikaliseks gümnaasiumiks, kus õpilastel oli palju võimalusi mitmekülgse hariduse saamiseks, enesearendamiseks ja kõrgkooli sisseastumise ettevalmistamiseks. Koolis töötasid muusika- ja kunstiklass, matemaatka- ja pedagoogika eriklassid, samuti õnnestus sisustada ka esimene arvutiklass vabariigis. Ei saa mainimata jätta ka, et meie koolis hakkas esimesena vabariigis tööle psühholoog.

Kõikide õppetöö vormide kõrval oli väga laialdane klassiväline töö, kus enamus õpetajatest juhtis mõnd aine- või taidlusringi. Peaaegu igas klassis oli oma rahvatantsugrupp, rääkimata suurtest kooridest. Ja jällegi oli meil vabariigi suurim koolinoorte I kategooria segakoor.

Selle perioodi tähtsamaks sündmuseks oli kahtlemata kooli 50. aastapäeva tähistamine 1969. aastal. Kokkutulnute seas oli palju auväärseid inimesi, endisi koolijuhte, õpetajaid ja meie kooli lõpetanuid, teadlasi, kirjanikke, kunstnikke, muusikuid ja ühiskonnategelasi. Meile sai selgeks, millist tähtsat osa on etendanud Jõhvi keskkool Ida-Virumaa ja terve vabariigi elus.