Meenutab Ellen Prunbach (Karp), vilistlane 1975, vene keele õpetaja.

Lõpetasin kooli 1975. aastal. Mälestused kooliajast on huvitavad ja põnevad. Siia mahtus nii sansalklase võistlusi, rivivõistlusi, rahvatantsu, korvpallimänge kui ka pedagoogika tunde.

Õppides Tallinna Pedagoogilises Instituudis, küsiti tihti esmakursuslastelt, et kus koolis keegi õppinud on. Vastusele, et õppisin A. Kesleri nimelises Keskkoolis, oli vastus alati rõõmus, positiivne ja innustav. Miks? Sel ajal oli meil koolis selline tund nagu pedagoogika, mida õpetas Leili Kukk. Oma aja kohta olime vabariigis esimesed, kes õpetaja Kuke käe all pedagoogikaga tegelesid. Kuulasime tundides loenguid pedagoogika ajaloost, psühholoogiast ja muidugi oli ka praktika. Praktika sooritasime lasteaedades ja pioneerilaagrites.

Mäletan, kuidas ma esimest korda üle lasteaia läve astusin: silmis nii rõõm kui ka mure. Meisse suhtuti alati meeldivalt ja abivalmilt. Tihti jäime suveks nendesse lasteaedadesse tööle. Hiljem oli huvitav kohtuda oma „endiste“ lastega. Peab ütlema, et praktikaaeg oli väga kasulik. Paljud kasvatajad andsid huvitavaid näidistunde, jagasid kasulikku nõu ja muidugi rõõm lastega ühistegevusest oli suur.

Püüdsime ka ise anda tunde lasteaias ja lastega midagi huvitavat ette võtta. Mäletan, kuidas mul tekkis idee korraldada koos lastega õues mängude päev. Lugesin ja otsisin huvitavaid mänge, nende kirjeldusi. Püüdsin neid kodus läbi mängida. Peab ütlema, et olin siis tänulik ja muidugi ka praegu Taimi Innosele, kelle ringis ma omal ajal käisin ja kus me õppisime erinevaid mänge. Pioneeridemaja ringid olid sellel ajal väga populaarsed ja väga paljud meist on sealt ammutanud oma kasulikke teadmisi. Nooruslik entusiasm ja positivism oli see, mis meid aitas nii praktikas kui ka hiljem elukutse valikul.
Mõeldes nendele aegadele peab ütlema, et väga paljud meie klassi neidudest valisid pedagoogi kutse ja on siiani sellele truuks jäänud.