Katkend käsikirjast "Minu kooliaeg 1918-1931". Helend Peep, 1931. a vilistlane.

Ühel keskpäevasoojal suvepäeval tuli ema külapealt ja küsis minult, kas ma Jõhvi kooli tahaksin minna. Jäin emale otsa vaatama, et milleks selline küsimus. Ega ta seda tõsiselt mõelnud. Ütlesin äraminnes nagu muuseas, et miks ei tahaks. Sellega jutt lõppes. Jõhvi kooli minna mul kavatsust ei olnud. See ei tulnud minuarvates üldse kõne alla ja sellepärast ei tekkinud mul ka mingit mõtet Jõhvi kooli minekuks. Subka Erich oli küll Jõhvi kooli läinud, aga seegi oli nagu märkamatuks jäänud. See oli ju jõukamate peremeeste eraasi.

Et emal selle Jõhvi kooliga tõsi taga oli, selle peale ma ei tulnud. Küllap ta käis Erich Subka vanemate juures kooliasja järele kuulamas, enne kui ta mulle küsimuse esitas. Kuna Erich Subka lell oli kooliharidust saanud, kooliõpetajana end elatanud, otsustati seal majas ka Eduard Subka vanemale pojale kooliharidust anda, kuna kaks nooremat poega olid veel kasvamas. Ka Albert Nimvitski ja Nikolai Juuse olid omakülast võrsunud. Ju siis mu ema ka minust tahtis kooliõpetajat koolitada. Kaht perekonda väike talukoht ei oleks suutnud elatada. Kui emal juba tegevusplaan oli, siis viis ta ka selle läbi, poiss tuli kooli panna. Lõpuks hakkasin ka mina selle mõttega harjuma, Jõhvi kooliminekut tõsiselt võtma. Vastavad paberid ja tunnistused saadeti koolile ära. Kui Iisakus nägin üht vormimütsiga Jõhvi kooli tüdrukut, kõhklesin kaua, enne kui julgesin ta käest küsida kunas algab koolis õppetöö. Sain lahke vastuse sellelt imekaunilt kooliõpilaselt ja mu eneseväärtuse tunne tõusis. Hiljem selgus, et see õpilane oli Jõuga kooliõpetaja tütar Daula Roostar, kes oli kaks klassi juba Jõhvi koolis lõpetanud.

Ühel augustikuu lõpueelsel päeval algaski sõit Jõhvi poole. Et hobune oli vana, tuli varakult teele asuda. Poolel teel Koltsinal, anti hobisele tund, poolteist puhkust. Sõitsime kolmekesi, mina emaga ja Paavel Karp, kellel oli ka Jõhvi asja. Jõhvi oli maad üle 35 kilomeetri. Mina istusin silmadega kodu poole ja suurema osa teest tukkusin ja magasin. Jõhvi jõudsime hommikul küllalt varakult. Sõit läks alevist läbi jaama poole Risukülani välja. Siis keeras hobusejuht paremale üle truubi alla ja jõudsime mõnekümne meetri järele sissesõidu hoovi. Siin elas endine lihunik Niinberg oma naisega ja võttis vastu reisijaid andes tuulevarju hobustele ja öömaja kaubareisijatele. Ta ostis kokku sealiha, suitsetas seda ja müüs singina. Siin oli juba korteris koduküla poiss Erich Subka ja minulegi jätkus seal ruumi. Tuba, kus koolivend juba ühe aasta oli elanud, oli ilma ahjuta. Seetõttu ka kaunis külm. Sooja pidime saama lahtisest uksest ja ühest köögipoolse lae alla olevast august. Vana Niinberg ja tema naine olid juba üsna elatanud inimesed, kaugelt üle kuuekümne aasta vanad. Reisijad istusid külma ilma puhul ikka kuumal leskul ja ajasid mõnusat juttu. Vana Niinberg oli suur jutuvestaja, samovar kuuma teega oli ka käeulatuses ja teejoomine käis selle juurde. Meie, kooliõpilased, olime perenaise kostil selliselt, et tõime kodust toidukraami ja andsime perenaise kätte, kes meile siis lõunat keetis. Hommikul ja õhtul saime teed, muu toit pidi endal olema. Aegajalt müüs peremees meile odava hinna eest singi konte, millest sai head suppi keeta. Hommiku ja õhtusöögi juurde kulus palju leiba. Tihti tuli kodusaadetud leivast puudu, juurdeostuks aga oli liiga vähe raha ja siis tuli vaid ühe söögiga päevas läbi ajada.

Teisel õppeaastal tuli meie juurde elama ka kolmas koduküla poiss, minu lellepoeg, Leoniide Peebu noorem vend Endel. Rohkem ei olnudki koduküla õpilasi keskkooli tulemas. Et mu ema mind keskkooli saatis, selle eest sai ta koduküla peremeeste käest palju noomida ja hurjutada: ise küla kõige vaesem naine ja saadab poja keskkooli, hobusevargaks õppima.  Nende omad lapsed ainult kahe ja kolme klassiga, et põldu saab harida ka ilma kooliharduseta.
Esimene mulje Jõhvis oli see, et tundsin end mõnusasti vabana: ei mingit muud ülesannet peale koolitöö. Sellist vabadust kodus ei olnud. Esimene meeldiv tegevus oli koolitarvete ostmine.

Mõne aasta eest valmis saanud uus keskkooli-hoone oli remondis: seda vooderdati väljastpoolt ja krohviti seestpoolt ja täiendati veel mitmeti. Õppetöö algas endises Jõhvi mõisa härrastemajas, õhtupoolses vahetuses. Hommikupoolikul olid ruumid linna algkooli päralt. Õppetöö toimus kitsastes ja pimedavõitu ruumides ja kestsid vaid neli tundi päevas. Õppeprogrammi oli õpetajatel raske täita. Mõisahoones oli kool sees 30. augustist kuni 16. oktoobrini. Siis koliti uutesse ruumidesse. Uus koolimaja ehitati 15. märtsist 1923 kuni 15. nov. 1923. Kool kolis uutesse ruumidesse 22., 23. ja 24. novembril 1923. aastal. Uued ruumid olid algul külmavõitu. Teistkordsel kolimisel töötati algul ka veel lühikest aega petrooleumi-lampide valgusega aga juba varsti asendati need elektrilampidega.

Kooli kroonikaraamatus seisab kirjas, et remont läks maksma 1.440.000 senti. Elektrivalguse sisseseade läks maksma 205.000 senti. Koolile muretseti hulk kooli inventaari: lõpuklassile uued lauad, käsitöö klassi kaheksa uut höövelpinki, seintele hulk pilte ja maale ja palju muud inventaari.

1926/27. õppeaasta algul oli I klassis 50 õpilast. Need jaotati kahe õppeharu vahel selliselt, et humanitaar-harru läks 27 õpilast ja põllumajandus-harru 23 õpilast. Põllumajandus-haru õpilasteks pandi talulapsed, kelledel põlluasjanduses juba mõningaid teadmisi kaasas oli. Üldse oli 1926/27. õppeaasta algul koolis õpilasi 196. Klassikomplekte oli koolis üheksa, nendest neli põllumajandus-klassi ja viis humanitaar-klassi. Iisaklasi oli esimeses klassis neli õpilast: Meinhard Kask, Elmar Proodel, Vilma Roostar ja mina. Pinginaabriks sain endale Valaste küla poisi Bernhard Saageni, kellega istusin kogu kooliaja.

Õpilased Dööring, Kobbin, Neidor, Neudorf ja Pergelbaum tulid Ambla koolist viimasesse klassi, kuna sealne kool suleti.
Oma klassi kaasõpilastest oli üks meeldivamaid poisse Adolf Voosel Sompast, sõbralik ja huumorimeelne. Õnnetuseks oli tal küljes tuberkuloos, mis teda enneaegu hauda viis. Suur protsent õpilasi jäi koolist ära liiga suure õppemaksu tõttu, mis oli algul 50, hiljem 60 krooni. Kõige meeldivamaks klassiõeks klassis oli Aurelie Blumthal Mäetagant. Ta oli korteris koos Alli Keremanniga ja neid ma aegajalt ikka külastasin. Mina aga Reelile hoopiski ei imponeerinud, kõigepealt oma püstjuuste tõttu, mida ms kandsin. Tore klassivend oli ka Johannes Kajo, pikakasvuline poiss, kes luges vahetundidel Käo Jaani ja Eesav Puusliku lugusid suure mõnuga meile ette, siis oli nalja ja naeru palju. Kahjuks pidi ka tema koolist enne kooli lõpetamist lahkuma. Küllap oli õppemaks ka tema vanematele ülejõu käiv. Kuigi mõningaid õpilasi vabastati õppemaksust, oli vabastatute arv siiski väike. Mina kuulusin siiski selliste õpilaste hulka, keda õppemaksust vabastati. Ka minu pinginaaber Benno Saagen oli õppemaksust vabastatud. Neid oli meie klassis teisigi.

Kooli süsteemi üle tekkisid neil aastatel suured vaidlused, kuna ülevalt poolt taheti üks haru ära kaotada. Sulgemisele pidi minema humanitaar haru. See tekitas suurt pahameelt alevi lastevanemate poolt, kes oma lastele põllumajanduslikku haridust ei tahtnud anda. Põllumajanduskooli jaoks oli Jõhvi mõisamaa väga soodne. Hulk pabereid avalduste ja palvekirjadega käisid Tallinna, Rakvere ja Jõhvi vahet. Lõpuks lahenes kõik nagu iseenesest: Jõhvi mõisa maa-alad läksid kaitseväe käsutusse, siia paigutati üksik jalaväe pataljon. Kõige viimaks likvideeriti kool täielikult ja siis jäi ta veel eksisteerima era toetussummade najal.

Suureks erakorraliseks sündmuseks koolis oli ühe õpetaja boikoteerimine 1928. aastal. Nüüd tagant järele sellele mõeldes leian, et see konflikt oli liialt üles puhutud, kunstlikult teravaks aetud. Õpilased vanemates klassides püüdsid näidata, et nad on ülimalt solvunud saksakeele õpetaja Alice Thari ütelusest, et eesti kirjandus on rämps saksa kirjanduse kõrval. Vaevalt, et saksakeele õpetaja seda nii halvasti mõtles, kui see tal välja tuli. Ta oli ühel saksakeele tunnil jutustanud oma reisimuljeid Saksamaalt ja muuseas ütelnud siis ka selle saatusliku sõna „rämps“. Neljanda põllumajandus-klassi poisid, eesotsas agara Voldemar Musteliga võtsid asja üles ja otsustasid selle sõna pärast õpetaja Thari boikoteerida. Agiteeriti ka teiste klasside õpilasi ja otsustasid A. Thari tundi tulekul talle klassivanema kaudu teatada, et klass tema tundi vastu ei võta ning klassivanemaga eesotsas minnakse klassist välja. Nii ka tehti. See tekitas kõmu ka ajakirjanduses. Ja lõhe tekkis ka õpetajate endi vahel. Õpilaste poole kaldusid mitmed õpetajad eesotsas eestikeele õpetaja Jaan Meeritsaga. Kohale kutsuti kõrgemad haridusala ametnikud Tallinnast ja toimusid ägedad vaidlused õppenõukogus. Lõpptulemusena heideti õpilane Voldemar Mustel koolist välja, mõnel alandati elukommete hinnet. Õpetaja Thar aga pidi ka koolist lahkuma. Tema asemele saadeti kooli saksakeelt õpetama Raoul Malsch, kes oli vanem meesterahvas ja tuli mõnikord klassi viinastanud olekus. Uuel semestril tuli saksakeele õpetajaks Lydia Skomarovska, kes oli väga heatahtlik ja emalik õpetaja. Oli abielus ühe poolakaga ja viibis suvevaheaegadel Poolas.

Klassivanemaks meie klassis oli minu pinginaaber Bernhard, kutsusime „Benno“ Saagen. Kes oli tragi poiss ka muul alal. Tema hoole all oli ka müügipunkt, kust õpilased said osta hädavajalikke koolitarbeid. Benno mängis kooli orkestris ka viiulit.
Koolis olid õpilas-organisatsioonid, õpilasringid: spordi-, loodusloo-, karskusering, skautrühm. Peale õppetööd oli üks klassiruum õpilaste päralt, kus võis lugeda ajalehti ja mängida mitmesuguseid mänge (koroona, male). Ringide tegevus oli aktiivne. Toimusid referaatõhtud ja huviõhtud ettekannetega. Üks deklamaatoreid olin ka mina neil õhtutel. Minu sellealane repertuaar oli kaunis suur. Üks mu lemmikluuletaja sel ajal oli Barbarus, kelle moodsas värsivormis lood mulle meeldisid, nagu „Multiplitseerit inimen“ j.t. Lugesin Suitsu, Juhan Liivi, Joh. Semperit, Anna Haava, Ed. Visnapuud, Gorkit ja Marie Underit. Ei puudunud ka August Alle, Koidula, Ernst Enno, Fried. Tuglas, K. Ed. Sööt ja Rein Tamm. Üheks lemmiklooks oli Gustav Suitsu „Pöörase laul“, mida nõuti minult sel ajal omavahelistel koosviibimistel, nagu tänapäeval nõutakse minult „Kerjuse laulu“ esitamist koosviibimistel.

Koolis paistsin kohe silma oma joonistuse oskusega. Joonistamist õpetas siis proua Eppelbaum, vanem, tüsedavõitu naisterahvas. Kord laskis ta mul jalutusruumis trepikoda joonistada, kus ta soovis näha minu perspektiivi taju. Juba teisel õppeaastal tuli uueks joonistuse-õpetajaks Linda Espenberg, noor, alles kunstikooli lõpetanud kunstnik. Hulk aastaid pärast minu koolist lahkumist rippus ühes klassis minu vesivärvidega joonistatud pilt „Kalevipojad jahile minemas“. Kord peatus õp. Meerits selle pildi juures ja küsis minult, kust ma teadsin Kalevipoegadele murumütsid pähe panna. Ma ütlesin, et olin seda kusagil näinud.

Väga asjalik ja meeldiv õpetaja oli Jaan Meerits. Ta oli ka spordihuviline olles selle ringi hooldaja. Kooli näitemängude juhatajana sain minagi tema käe all üht suuremat osa mängida. Väga meeldejäänud on Moliere’i „Ihnus“, mida mängiti 1926/27. aastavahetusel. Peaosas edukalt Aleksander Veevo IV-kl õpilane.

Gustav Rosenberg direktorina oli suur matkahuviline. Iga õppeaasta algul korraldas ta kogu kooli õpilaste matka Toila ja sealt Ontika ja Valaste kaudu tagasi. Toilas oli pikem peatus, kus puhati, einestati, mängiti organiseeritult ja lasti hea olla. Piima saadi kohapealt niipalju kui vaja oli. Need olid huvitavad matkad. Olid ilusad ja lõbusad hetked. Valastes külastasime kord ka minu pinginaabri Benno Saageni kodu. Direktor käis vahel matkamas ka mõne klassiga eraldi. Kord oli koolis eeskujulik. Direktor täitis ka kooli kroonikaraamatut, kuid mitte täie järjekindlusega, kõik sündmused ei ole sisse kantud. Tema direktoriks olemise ajal muutus kooli ümbrus iga aastaga kaunimaks. Ehitati aiad maja ja puuvilja aia ümber, kaunistati maja ümbrus lilledega.

Tähtsuselt teine mees koolis oli pastor Jaak Varik, kes oli Jõhvi koguduse õpetaja. J. Varik oli alati korrektselt riides ja viisaka käitumisega. Kui kooli tuli kord revident ja mõned õpilased ruttasid aknakardinaid kohandama, ütles õp. Varik: „Jäägu kõik nii nagu on, pole vaja näidata endid paremini kui igapäev olete.“ Selles üteluses näis olevat tema elutõde: olge ausad ka oma vigadega.

Tähtsuselt teine või kolmas õpetaja oli Jaan Meerits. Kes oli vahel ka direktori asetäitja nagu Jaak Varikki. Ta oli eesti filoloog, kuid kutsetunnistust tal ei olnud ja sellepärast läks ta 1931. a. seda Tartu Ülikoolist taotlema, kuna ülikool oli tal lõpetamata. Seda saanud, läks ta Rakvere ühe gümnaasiumi direktoriks. J. Meerits oli abielus ühe oma õpilase, Hilda Venega, kes oli hiljem koolis kantseleiametnik. H. Vene oli pärit Peipsi äärest, Kalma külast.

Õp. Adele Brandtiga minul koolis otsest õppealast kokkupuutumist ei olnud. Ta oli vanatüdruk ja jäi ka selleks, hiljem võttis ta omale nimeks … (autori lünk).

Rudolf Ento, peamiselt muusikaõpetaja, oli ka vallaline. Koolis juhatas ta peale laulukoori veel sümfoonia orkestrit ja puhkpilli orkestrit: hiljem juhatas puhkpilliorkestrit õpilane Voldemar Kiilits. R. Ento õpetas veel matemaatikat ja kodanikuõpetust. Et tal juuksed olid habemenoaga paljaks aetud ja pealagi oli ühest kohast natuke kõrgem sünnitades väikese muhu, hakati teda koolis Muhuks kutsuma … „Muhk juba tuleb, olge tasa!“ R. Ento käis õige aeglase sammuga, üks külg veidi ees, pilk maha suunatud. 7. aprillil, k. a. (1983) matsime ta Jõhvi kalmistule. Ta suri 3. aprillil, esimesel ülestõusmise pühal. Käisime  teda kodust ära toomas. Tema endistest õpilastest gümnaasiumist olime seal Velda Nägin, Harald Uustal (tema ristipoeg) ja mina. Laulsin seal talle A. Thompsoni laulu „Kannel“. Peiedel istuti Kukruse sööklas. Hauaplatsil oli tema õpilasi rohkem. Väikese kõne pidas seal Lembit Jänes tema õpilasena ja söögilauas ütlesin mina tema mälestuseks mõningaid mõtteid.

Omapärane õpetaja oli Arnold Anier. Ta käis kiirel sammul maha vahtides. Rääkides ta nagu oleks veidi närviline ja pilgutas ekslevalt ringivaatavaid silmi. Hetkeks ta nagu mõtles midagi väikese pausi sees, siis muheles ja rääkis edasi. Tema hüüdnimeks õpilaste seas oli „Sõber“. 1920. aastate lõpul oli raadio alles „lapsekingades“. Kord korraldas füüsikaõpetaja Arnold Anier koolimajas raadiokuulamise õhtu. Kogunesime saali teisel korrusel. Kuulamine pidi toimuma kõrvaklappidega, teistsugust kuulamist sel ajal ei tuntud. Kõrvaklappe ei jätkunud küll kõigile, kuid see ei olnud oluline, neid võisime aegajalt vahetada. Anier ja tema õpilased askeldasid mingi väikese aparaadi kallalkaua aega, aga häält ei tahtnud kuidagi tulla. Kord olevat klappides midagi piuksunud, siis jälle vaikseks jäänud. Raadiokuulamine nii lõppeski. Prooviti ja prooviti kuid kõrvaklappides jäi kõik vaikseks. Paar aastat hiljem, kui jälle seljakotiga ühel kevadisel pühapäeva õhtupoolikul Jõhvi poole astusin, jäin Atsalama seltsimaja juures peatuma jalgu puhkama. Seltsimajast kostis raadio muusikat, astusin ka uksest sisse kuulama. Seal asus suurem häälekõvendaja kast, kust muusikat kuuldavale tuli. Rahvas oli kuulamas, see oli ühiskuulamine. Seltsil oli häälekõvendaja millist teistel veel ei olnud. See oli minu esimene raadiokuulamine.

Pohla Mihkel oli paljaspealine vanem meesõpetaja. Tema poeg oli ka Mihkel ja õppis samas koolis. Vahel valmistas õpetaja uut ainet ette klassis, tunni ajal. Tal oli raamat ees ja luges seda. Meil oli zooloogia tund. Õppeülesandeks oli kassi anatoomia. Tahvli juures oli Harald Uustal II. Tahvli juures olid mõned kassi anatoomia piltkaardid. Harald, kutsutud „Sulu“, oli ju naljahammas, seda me teadsime ja ootasime põnevusega kui hästi ta kassi anatoomiat tunneb. Sulu Harald teadis väga hästi, kuidas kass hiirt taga ajab ja seda demonstreeris ta suure jutu ja näidetega. Pohlapapi kuulis, jutt jookseb soravalt ja lugedes raamatut, noogutas aegajalt peaga ja pomises: „Jaa-jaa.“ Kui kass läks hiirt tagaajades liiga hasarti ja meie enam naeru pidada ei suutnud, pööras õpetaja end korraks näoga tahvli poole ja küsis: „Kuidas see oli?“ leidis Sulu-Harald ikka asjakohase vastuse tõsise ja väärika sõna rõhutamisega. „Jaa-jaa“ ütles selle peale õpetaja, pööras nina jälle raamatusse ning laskis õpilased edasi „jutustada“ kassi anatoomiat. Järgmisel õppeaastal tuli Pohla Mihkli asemele loodusloo õpetajaks Jüri Erm, kes oli noor õpetaja. Tema tundides käisime palju väljas zooloogia tunnis, Jõhvi mõisa pargist putukaid püüdmas. Siis olid tiigid veel vett täis. Ka kaugematest kraavidest käisime neid püüniskottidega püüdmas. Kord oli pikem õppematk Jüri Ermiga Uljaste järve äärde. Oli ilus ilm ja meil oli seal väga mõnus olla kogu päeva. Korjasime seal herbaariumimaterjale. Vist oli meiega kaasas ka õpetaja Elsa Kask.

Villem Gross oli „oma poiss“ IV põllumajandus-klassi juhatajana. Ta õpetas põllumajanduslikke aineid. Juba paari aasta pärast tulid tema asemele uued õpetajad Nikolai Simson ja Joh. Amjärv.
Johannes Amjärv, väikesekasvuline, sportliku välimusega mees, kes rääkis sõna „natike“, saigi endale hüüdnimeks „Natike“. Autoriteedi õpilaste silmis saavutas ta võimlemisnumbritega kangil, rõngastel ja üle kitse hüpetel. Ta oli mitmekülgne sportlane.

Teine põllumajanduslike ainete õpetaja oli N. Simson, kes õpetas mullateadust ja maamõõtmist. Tema tunnid olid väga huvitavad tema sugestiivse õpetamisviisi tõttu. Igast bakterist ja batsillusest tegi ta „elevandi“, ja mulla keemilised reaktsioonid olid hirmuäratavalt huvitavad. Õpetaja Simson sugereeris meid oma eriskummalise miimikaga. Kord tuli ta mind mu korteris külastama. Ma sõin parajasti õhtut. Söök oli kehvavõitu: laual oli heeringas, tee ja leib. Õpetaja leidis, et söök oli liiga napp. Vabandasin, et kodu on liiga kaugel ja toitu ei saa alati tuua. J. Simson andis mulle viis krooni, et joonistaksin talle pildi. Kahjuks jäi pilt talle joonistamata, mis jäi mu südametunnistusele piinaks.

Minu majanduslikku kehvust vist märkas ka kooli direktor Rosenberg. Kord kutsus ta mind oma kantseleisse, andis mulle ühe raamatu, kus olid sees pildid vappidest. Pidin sealt joonistama mõned vapid. Püüdsin neid maha joonistada  nii hästi kui suutsin. Direktor andis mulle selle eest viis krooni. Mul oli seda väga piinlik vastu võtta: kuigi ma algul keeldusin seda vastu võtmast, tuli lõpuks see siiski vastu võtta. Ükskord oli mul maksmata õpperaamatute hind klassijuhataja Joh. Amjärvele viis krooni. Kui siis sain õpetajalt korralduse järgmiseks hommikuks raha ära tuua, ruttasin pärast tunde kohe koju. 35 kilomeetrit ei olnud noorele poisile kuigi pikk maa ära astuda. Kuue tunni pärast olin kodus. Pärast väikest puhkust, oli mul viis krooni taskus ja leivakott seljas ning tagasitee Jõhvi poole jälle jalge all*. Jõhvi jõudnud olid jalad üliväsinud. Rutanud kooli, maksin kõigepealt ära oma võla õp. Joh. Amjärvele. Esimene tund oli usuõpetus. Istusin esimeses pingus koos Benno Saageniga. Tund oli igavavõitu ja ma jäin varsti pingis magama. Kui teised lapsed muhelema kippusid ja ppinginaaber mulle külge toksis, märkas seda õpetaja Varik ja ütles: „Las ta magab.“ Õpilased vabandasid, et olin tulnud hommikul maalt.

Viimases klassis olles lavastas õp. Meerits koolis A. Kitzbergi „Püve talus“. Minul tuli täita Heinrichi üliõpilasest roll, küllalt oluline ülesanne. Teist venda Juliust mängis Harald Uustal meie klassist. Peremeest Jaak Jassikut mängis Joh. Romot. Kaht hellitatud peretütart mängisid IV hum. klassi õpilased Hilda Kriis ja Lydia Metsküll. Perenaist mängis samast klassist Velda Mägin ja ümmardajat Eppu – Agnia Uffert, rajooniülemat Leo Neudorf, sulast – H. Gross. Ääksi Aadut – V. Teders III klassist. Etendus võeti hästi vastu ja tegelased olid huvitavad ja said õpetajate poolt kiita. Etendus toimus pühap. 1. veebruaril 1931. a. Teiste hulgas sain minagi kiita ja sellest oli mul hea meel. Karjapoissi mängis Arved Kask. Peoõhtuks olid trükitud ka kaunid kavalehed M. N. Minise trükikojas Narvas. Peo esimeses osas oli kaheosaline kontsert ja peo lõpul tants.

Peokuulutuste maalimine oli minu ülesanne. Seal ma aga kord komistasin oma fantaasia otsa. Joonistasin suurele poognale lava avause ja esimese rea publikut, nende hulgas tagant vaadates rea keskkohal ühe pika mehe ja tema kõrvale ühe tüseda naise. Kui direktor Rosenberg seda kuulutust nägi, arvas ta, et nende kahe inimese all on mõeldud teda ja tema abikaasat, sest direktor oli tõesti pikk mees ja tema abikaasa tüse. Sain selle pildi eest noomituse, olgugi ,et enda vabanduseks püüdsin väita, et ma neid pole maalitud inimestena mõelnud.

Kolmandast klassist alates oli meie klassijuhatajaks Johannes Amjärv, enne seda oli Arnold Anier. Kui 1930. a. kevadel läks J. Amjärv Saksamaale end täiendama, tuli tema asemele ajutiseks õpetajaks agronoom Edgar Giess.

Iisaku õpetaja Voldemar Kuljus pidas aegajalt Jõhvis piibli seletamise loenguid pritsimajas, mis kujunesid mõnikord õige vaidlusterohketeks. Rahvast oli saal täis ja nende hulgas oli ka vanu naisi ja mehi, n.n. vanausulisi, kelledele V. Kuljuse uutlaadi piibliseletused ei meeldinud ja siis kostsid aegajalt kõne sekka hüüded: „Vale prohvet! Vale prohvet!“ Ka mina sain endale sellise hüüdnime, kuna olin pärit Iisakust „Kuljuse riigist“.

Kui põllumajanduse haru viiendasse klassi ei oleks tulnud Amblast õpilasi juurde, oleks meid seal olnud ainult kaheksa õpilast. Kuna Ambla põllumajanduslik keskkool suleti, tuli sealt meile juurde viis õpilast, kaks tüdrukut ja kolm poissi: Erna Neidor, kes hiljem sai tuntuks uisukuulsuse Ants Antsoni emana; Veera Dööring, hiljem kirjanik Veera Saar, Leo Neudorf, hiljem Leo Neemre, Paul Pergelbaum, hiljem Paul Aareleid ja Harald Kobbin, kes oli hiljem mõningal määral tuntud sportlane kümnevõistluse alal.

Teataval määral tegelesin koolis spordiga ka mina. Juba pärast esimese klassi lõpetamist tegin endale kodus karjakopli rööbaspuud ja kangi, kus ma meelsasti võimlesin. Olin huvitatud rohkem pikamaa jooksudest ja hüpetest, kuid mitte kõrgushüppest.

Erich Kleesmann oli õige väikesekasvuline poiss, kuid spordi alal tähelepandav. Eriti köitis meid tema kuulitõuke tehnika. Ta tuli kooli II hum. klassi 1928/29 õp. aasta algul, isa oli tulnud Jõhvi mõisa aednikuks.

Kord võtsin osa ka ühest murdmaajooksust, kuid tagajärge ei mäleta. Võistlusi korraldati ka väikekaliibrilistest püssilaskmistest. Paremaid tagajärgi saavutasid sel alal Artur Gabriel, Haral Uustal, Karl Peterson. Ka mina lasksin mõnikord tähelepandavate tagajärgedega.

Õppeedukus oli mul koolis liiga keskpärane. Neljandast klassist viiendasse minekul määras õp. Elsa Kask mulle suvetöö algebras. Olin enne koolitöö algust juba kohal ja õiendasin järeleksami. Kuivõrd see oli aga mu alateadvusesse imbunud, seda tajusin alles paljude aastate tagant, kui hakkasin unenägusid nägema, et mul on kool lõpetamata ja käin ikka alles eelviimases klassis, vahel koguni algkoolis.

Jõhvi gümnaasiumis pandi numbrilisi hindeid nii suusõnaliste kui ka kirjalikkude teadmiste puhul. Number viit pandi välja erakorraliste teadmiste puhul. Keskpärase õpilasena sain ka mina mõne viie hindeks: ühe saksakeele-õpetaja A. Thari käest. Ühe Jaan Meeritsa käest, kodutöö eest ja paari klassitöö eest. Suusõnaliste vastuste hindeid õpilastele ei öeldud.
1929/30. õppeaasta algul 21. septembril toimus kooli 10. aastapäeva tähistamine. Oli laupäev. Enne lõunat toimus saalis aktus, mis algas palvusega, mida pidas õp. Jaak Varik. Direktor G. Rosenberg andis ülevaate kooli kümneaastasest tegevusest. Tervitusi ütlesid: Viru Maavalitsuse abiesimees H. Kiiver, haridusosakonna juhataja Ernst Rosenberg, koolinõunik Linsi, kooli esimene direktor Aug. Möller, IV pataljoni ülem kol.ltn. V. Koch, alevivanem Rud. Lepik (endine Jõhvi gümn. lõpetaja) ja ajalehetoimetaja Voldemar Mustel (paari aasta eest koolist väljaheidetud õpilane, kes oli vahepeal gümnaasiumi lõpetanud Amblas, tegutsedes nüüd ajalehetoimetajana Narvas). Telegramme saatsid: haridusminister Jaan Hünerson, I diviisi ülem Aleks. Tõnisson, gümnaasiumi teine direktor Kurt Lipp, mõned endised õpilased ja paljud teised.
Aktuse teises osas esinesid referaatidega pastor J. Varik: „J. F. Herbart ja tema pedagoogika“ ning õp. Johannes Amjärv teemal „Heinamaade harimisest“.

Pärast lõunat oli kooli vilistlaskogu koosolek. Õhtul korraldatud peol esinesid vilistlaskogu liikmed Valter Steini näidendiga: „Laste aated.“ Koolipeol olid kavas veel laulukoori ja kooli orkestri ettekanded. Samal päeval peeti ka kooli näitus.
Iisaku Põllumeste Seltsi poolt korraldatud põllumajanduslikust näitusest võttis osa ka Jõhvi gümnaasium omaväljapanekutega. Need hinnati kuldauraha väärilisteks. Kuldauraha neil anda ei olnud ja kool pidi leppima vaid diplomiga. Kuna samal ajal toimusid Voka ja Toila lähistel sõjaväe manöövrid, lubati kooli meesõpilastel neid vaadata. Õpilasi sõidutati ühe ohvitseri saatel Kõrve kõrtsi juurde, kus sel päeval algas tegevus. Manöövrite lõpul õpilased said lõunat rügemendi väliköögist. Pärast lõunat demonstreeriti õpilastele kahurilaskmist soomusrongilt.

Sügisel istutati kooli aeda 12 õunapuud. Talvel võttis külm ära kõik pirni-, ploomi- ja murelipuud kooli aiast. Sügisel toimus IV põllumaj. klassiga ekskursioon Jõgeva-Tooma sookatsejaama. Jalgsimatkal möödusime ka Kärde rahumajakesest.
IV põllumajandus-klassi lõpetajad pidid olema suve vaheajal praktikal, kas talumajapidamistes või metskondades. Minu suvepraktika toimus Iisaku metskonnas. Käisin metsa kluppimas ühe metsavahiga.

Kuigi paljudel õpilastel koolis oli ülihea õppeedukus, ei tähendanud see veel seda, et neil ka elus kõik hästi laabus. Elutarkust tuli õppima hakata alles pärast kooli. Nii nagu koolis olid halva õppeedukuse põhjustajateks õige mitmesugused tegurid, nii oli ka pärast kooli elus edasijõudmine tingitud õige mitmesugustest teguritest. Mõnikord on koolis halva õppeedukuse põhjustajaks asjaolu, et ei osata õppida. Õppimise oskust koolis ei õpetata, aga teadmisi nõutakse. Vahel on õppimise oskuse puudumisest tingitud tüdimus õppimisest.

Keskkooli viimases klassis olemise ajal toimusid koolivenna August Mae pool paar koosviibimise-õhtut. Olime kõik sokkides ja rääkisime vaikse häälega, et mitte segada korteripererahvast oma hilise külaskäiguga. Seal proovisime ka viinaga tutvust teha (! – autori hüüumärk). Minule viin pähe ei hakanud. Mõni koolivend-klassikaaslane oli aga tuikumise äärel ja lällutasid omavahel nagu purjutajad kunagi. Ka tüdrukud olid meie kampas.

Eelviimase koolipäeva hilisõhtuks organiseerisime ühise koosviibimise vana kombe kohaselt metsa lõkketule äärde, kus siis olime nagu jumalagajätuks viimast korda ühise perena koos. Kooli direktsiooni poolt ei olnud küll sellised öösised metsasolemised lubatud, kuid sellest meie ei hoolinud. Ei toimunud seal ka midagi lubamatut, olime lõbusas vestluses koiduvalgeni. Muidugi ei olnud meiega koos kõik abituriendid, mõni eelistas kindluse mõttes siiski koju jääda – igaks juhuks.

Viimasel koolipäeval anti kätte lõputunnistused, peeti kõnesid, saadeti meid eluteele selle tarkusepagasiga kaasas, mis kool meile andis. Ei olnud siis moes lilled, nagu tänapäeval: saadi hakkama ilma nendeta. Lõpetajate-poolse kõne pidada anti minule ülesandeks. Tagant järele leidsin, et see ei olnud päris õige valik, sest mina olin liiga haleda südamega poiss ja läksin tänukõnet pidades liialt härdaks. Mul ei olnud ka uut ülikonda selga panna,mida aga õpetajad ei osanud ette näha. Mina ise ei mäleta, et mul sellepärast oli piinlik kõnepulti astuda, kuigi see oleks võinud vabandatav olla kõnest loobumiseks. Hiljem kuulsin, et emagi olla kahetsenud, et ta mulle kooli lõpetamise puhuks uut ülikonda ei lasknud teha. Ta oli tulnud mulle hobusega vastu. See oli meie uus hobune, keda ma nägin esmakordselt, punane, valkja saba ja lakaga, väleda jooksuga loom. Mul oli küll natuke piinlik koos emaga sõita, nagu sellises eas noored ikka piinlikkust tunnevad, aga ma kannatasin selle välja.