Meenutab Efraima Niinepuu, 1948. aasta vilistlane, eesti keele õpetaja 1953-1983.

Aastal 1953 lõppesid minu õpingud ja algas õpetajatöö vastavatud Ahtme Keskkoolis. Esimene tööaasta oli tohutult raske. Tundide ettevalmistamine ja kirjandite parandamine võttis suure osa ööpäevast. Tagantjärele mõeldes oli see vast julgus minna kohe õpetama üheteistkümnendas klassis ja olla samal ajal ka klassijuhataja. Kuid olin harjunud – kui vaja siis peab.

Ahtme Keskkool oli kakskeelne: õppisid nii eesti kui ka vene rahvusest õpilased ja töötasid vastavalt ka õpetajad. Koolil oli ka internaat, kus elamistingimused olid ääretult nigelad. Sellest ajast said minu endistest õpetajatest Marie Jürisest, Rudolf Entost ja Ain Kuusest minu kolleegid. Õpilased olid vanuse järgi korruste vahel ära jaotatud. Õpetaja Ento oma muheda huumoriga võrdles korruseid aedadega:
I korrus – lasteaed,
II korrus – kooliaed,
III korrus – katseaed,
IV korrus – lilleaed.

Mingisuguseid lahkhelisid eesti ja vene õpilaste ja õpetajate vahel polnud. Küll olid lahkhelid vene õpetajate endi vahel, mistõttu venisid nii õppenõukogud kui ka ametiühingu koosolekud väga pikaks, sest sageli kalduti päevakorrast kõrvale ja vaieldi tühja-tähja pärast. Õpilaspeod ja lõpuaktused olid ühised. Lõpuaktuse järel toimunud koosviibimised aga eraldi ruumides.

Suur muudatus minu elus toimus 1959. a, kui Ahtme Keskkooli eesti õppekeelega keskkooli osa õpilased toodi Jõhvi tagasi. Ahtme kool oli omaks saanud. Isegi väike kõhedustunne oli tulla uude kollektiivi. Mõnevõrra kergemgi oli töötada, sest olid paralleelklassid, pärastpoole isegi 4 paralleeli, mis vähendas tundideks ettevalmistamist. Erinev oli ka pedagoogiline töö. Koosolekud olid asjalikud ja sisukad. Töötasid ainesektsioonid. Õpetajaskond oli väga üksmeelne. Kogu suurt  õpilasperet ja õpetajaid innustas ja kohustas nn oma kooli tunne. Alati oldi valmis kaitsma oma kooli au. Eriti vaimustusse sattusid meie õpetajad siis, kui algas üleminek ainekabinettidele. Töötati kodus ja koolis, õhtul hilja ja pühapäeviti. Töösse tõmmati ka lapsevanemad, kes klassiruume remontisid, kappe ümber ehitasid. Soetati õppevahendeid. Juhtus isegi koomilisi olukordi: hilisõhtul ei pääsenud õpetaja enam majast välja.

Monoliitset kollektiivi aitasid luua üritused õpetajatele, ühised puhkeõhtud, sünnipäevade tähistamised, väljasõidud teatrisse jne.