Meenutab Laine Nelliste, eesti keele õpetaja aastatel 1972-2005.

Aastatel 1960-1971 töötasin Ahtme Keskkoolis nii eesti keele õpetajana kui ka klassijuhatajana vene õppekeelega klassides. Vene keelt valdasin piisavalt, sest instituudis õpingute ajal õpetasin Moskvast ja Peterburist Eestisse tööle tulnud  kõrgharidusega spetsialistidele eesti keelt ja nii täienes nendega suheldes ka minu vene keele oskus.
Ahtme Keskkoolis ei olnud mul perekonnanime, olin ametlikus pöördumises Laine Adolfovna, vabas kõnetuses Lainuška. Arvatavasti tänu oma noorusele ja suhtlemisoskusele olin nii õpetajate kui õpilaste poolt hoitud ja hellitatud, peaaegu nagu „looduskaitse all". Kui mõni õpilane pahandusega hakkama sai, piisas ainult küsimusest, kes tegi, kui õpilane vastas: „Mina tegin. Andke andeks, rohkem ma nii ei tee." Selleks korraks oligi asi lahendatud. Tööraamatu sissekannetest loen, et mulle on avaldatud tänu korrapidamise eeskujuliku organiseerimise eest, antud aukirju eeskujuliku õppe- ja kasvatustöö eest ja tänukirju pioneeritöö eest.

1972. aasta jaanuarikuu alguses kutsus Jõhvi Keskkooli direktor Valve Rannula mind tööle Jõhvi Keskkooli, kust üks eesti keele õpetaja oli lahkunud igavikku, teine läks dekreetpuhkusele. Ettepanek oli ahvatlev ning pärast paarinädalast asjaajamist alustasin 17. jaanuaril 1972. a tööd Jõhvi Keskkoolis eesti keele ja kirjanduse õpetajana.

Õpilased antakse õpetajale õpetada ja kasvatada lühikeseks perioodiks ja siis nad lähevad oma teed ning õpetajale tulevad jälle uued särasilmsed õpilased. Nii olen mina õpetanud oma tööaastate jooksul sadu õpilasi, kellest on kasvanud ausad, töökad, ettevõtlikud, andekad inimesed tänu nende endi püüdlikkusele, töökusele, andekusele. Kool on olnud nende elus ainult üks kohustuslik etapp.

Mul on olnud au olla 4.-8. klassini eesti keele õpetajaks ja klassijuhatajaks praegusele Tallinna Linnateatri peanäitejuhile, näitlejale, teatri- ja filmilavastajale Elmo Nüganenile, Kaitseväe juhatajale kindralmajor Riho Terrasele ja Eesti edukale moeloojale Ülle Suurhans Pohjanheimole (endine Muldmaa).

Aastatel 1972-1977 olin Elmo Nüganeni eesti keele õpetajaks ja klassijuhatajaks. Elmo õppis hästi, oli elavaloomuline, rõõmsameelne, ettevõtlik ja taibukas poiss. Elmo ettepanekul otsustasid kolm poissi õppida ka järgmise tunni uue õppematerjali õpiku järgi ette ära. Kui aineõpetaja hakkas uut aineosa tunnis selgitama, olid Elmol, Indaril ja Jannol käed püsti, sest nad tahtsid ise rääkida, millest õpikus on kirjutatud. Elmo tundis suurt huvi näitekunsti vastu. Oma esimesed lavakogemused sai ta pioneeride maja näiteringist. Klassiõhtutel esitasid õpilased tegevuse või tegija äraarvamiseks pantomiime ja nendes oli Elmo ületamatu, sest tema miimika ja kehakeel kõnelesid rohkem kui sõnad.
Elmo oli eeskujulik pioneer: kandis koolis pioneerikaelarätti, õppis hästi, käitus korralikult, oli ühiskondlikult aktiivne. Iga-aastastel rivivõistlustel, kus meie pioneerirühm saavutas esikohad, oli Elmo rühma lippur. Rividrilli tehes lohutasin ikka õpilasi sellega, et raske õppustel, kerge lahingus.

Olen olnud kursis Elmo tegemistega tema rollide ja lavastuste kaudu. Erilise elamuse sain vaadates tema suurepärast lastega lavastatud kontserdi ülekannet Eesti Vabariigi 95. aastapäeval Estonia kontserdisaalist. Eredalt on meelde jäänud meie klassi õpilaste kohtumine Elmoga pärast tema filmi „Nimed marmortahvli“ linastumist Jõhvi Kultuurikeskuses. Imetlen Elmo andekust, töökust, energiat ja suurt pühendumist oma tööle.

Ülle Muldmaale (Suurhans Pohjanheimo) olin eesti keele ja kirjanduse õpetajaks alates 4. klassist, klassijuhatajaks 7. klassist. Seega õppisid viimased kaks aastat Elmo ja Ülle ühes klassis, kaheksanda klassi lõpupildil seisavad nad kõrvuti kooli nimetahvli all.

Ülle õppis hästi, iseloomult oli sõbralik, abivalmis, käitumiselt tagasihoidlik ja viisakas. Tal oli ilus, selge hääl, ta luges luuletusi ning esines sõnavõttudega. Kui teistel tüdrukutel olid väikesed salmikud, kuhu kaasõpilased kirjutasid ja joonistasid, siis Üllel oli paks kaustik, kuhu ta ise oli kirjutanud laulude tekste ning nende juurde kleepinud hulgaliselt väljalõikeid erinevatest moeajakirjadest. Võib-olla oli see märk tema huvist tulevase elukutse vastu. Meenub, et käsitööõpetaja kiitis Ülle püüdlikkust ja usinust tundides ning valminud käsitööde head taset.
Edukaks moeloojaks ja moekunstnikuks on Ülle saanud oma töökuse, andekuse ja tahtejõuga. Tema loomingus põimuvad ilu, lihtsus ja praktilisus.

Kui 1977. a sügisel alustasin uut ringi neljandate klassidega, oli minu klassis Riho Terras, kellele olin eesti keele ja kirjanduse õpetajaks 8. klassi lõpuni. Riho õppis hästi, oli edukas kõigis õppeainetes, kuid kõige rohkem huvitas teda ajalugu. Iseloomult oli Riho tasakaalukas, sõbralik ja alati õiglane, astudes välja nõrgemate kaitseks. Kui tavaliselt temaealised poisid vahetundide ajal jooksid või rüselesid, vaatas ta naerusui nende vallatusi pealt nagu jälgides, et kellelegi liiga ei tehta. Koolipidudel oli Riho tüdrukutele hinnatud tantsupartner, sest ta oli pikka kasvu ja tantsis hästi.
Riho oli seltskondlik ja huumorimeelne, tema vaimukad ütlemised ja naljad lõbustasid ekskursioonidel reisiseltskonda, tundides oli ta aga asjalik ja tõsine õppur. Peale üldhariduskooli õppis Riho ka kunstikoolis. Kuna tal oli selge ja kõlav hääl, leidis ta sellele rakenduse pioneeride maja näiteringis, mängides etendustes „Õppimata koolitükkide maal", „Väike nõid" jt.

Pioneeride rivivõistlustel saavutasime oma rühmaga alati esikohad nii koolis kui ka linnas sest rivi esireas marssis  pikakasvuline sirge selja ja kindla sammuga Riho, kellele järgnesid teised nagu üks mees. Vestluses Rihoga Jõhvi Gümnaasiumi viimasel kokkutulekul veendusin, et tema valitud elukutse on tema kutsumus. Riho ametialane tõus Kaitseväe juhatajaks on tänu tema töökusele, laialdastele teadmistele, andekusele, kogemustele ja suurele pühendumisele õilsa eesmärgi nimel.

Õpetajal on alati suur rõõm, kui tema õpilastel hästi läheb, kui nad on leidnud oma koha elus, on rahul oma eluga, on õnnelikud.