Meenutab Leevi Mölder, 1952. aasta vilistlane.

Küllap mõtles minu põlvkond samadest igapäevaasjadest kui praegunegi: pidudest, tüdrukutest, spordist, õppimisest jne. Koolist leiti ka oma esimesed sümpaatiad, elati üle armuvalud ja pettumused. Koolipeod olid suursündmusteks. Kindlasti ei unistatud sotsialismi võidust, võitlusest rahu eest, rahulikust aatomist jne, nagu tolleaegsed ajalehed ja raamatud püüdsid pähe määrida. Kooliväliselt oli hirm küüditamise ja poliitilise vaenamise ees.

Minule meeldisid õppeainetest kõige enam matemaatika, kirjandus (ka eesti keel) ja ajalugu. Päris vastumeelseid aineid ei olnud. Tegelikult oleksin tahtnud õppida matemaatikat, kuid lootsin, et keemiatehnikagi on piisavalt matemaatiline ja mittepoliitiline. Ajaloo välistasin kui ideoloogilise elukutse, ei tahtnud saada ajaloo võltsijaks. Meie valikuvõimalusi vähendasid Vene sõjavägi, ideoloogilised olud ja üsna suur majanduslik kitsikus. Sõjakomissariaat pressis meilt juba 10. klassis välja avaldused, et astume peale keskkooli õppima sõjakooli. Muidu ähvardati juba koolist võtta sundaega teenima (ühe klassivenna suhtes viidi see ka täide). Sõjaväest pääsemiseks oli ainuke võimalus astuda, kõrgkooli, millest sõjaväkke ei võetud. Medalistina see ka õnnestus. Paraku ühelgi klassivennal see ei õnnestunud – kõik võeti sundaega teenima või sõjakooli. Tehnikaüli- kooli keemiatehnikat õppima astusin seetõttu, et seal oli stipendium kõrgem, kui teistel erialadel ning stipendiumi maksti ka rahuldavate eksamihinnete puhul (ehkki mul seda eelist kasutada ei tulnud).

Minu peamisteks hobideks olid sport ja male. Olin (10.-11. klassis) kooli korv- ja võrkpallimeeskonnas, samuti tolleaegse Jõhvi rajooni koolinoorte meister kuulitõukes ja 200 m jooksus.

Jõhvi kooli populaarseim spordiala oli poks, mille eestvedajaks oli Itskender Zeinetdinov. Minu õppimise ajal oli Jõhvis vähemalt neli Eesti koolinoorte poksimeistrit: Otto Peitak (poolraskekaal), Ilmar Lehova (raskekaal), Harri Teeveer (kerge keskkaal), Lennart Kurs (kärbeskaal). Ülo Valk ja Heino Reimets (tollajal võistlesid 13.-14. aastaste klassis), hiljem olid paljukordsed tšempionid täiskasvanute seas. Mina tegelesin samuti poksiga – oma arvates üsna edukalt, kuid mitte innukalt.

Üsna palju mängiti malet, kuid kooli esivõistlused õnnestus lõpetada ainult 1949. a, kui meistriks tuli Alfons Vatt (mina Alfonsile kaotasin, ülejäänuid vist võitsin). Hiljem mängisin kooli võistkonnas esimesel laual mina, ehkki ei mäleta, et selleks mingeid katsevõistlusi korraldati.

Õpetajatest on eriti meelde jäänud eesti keele õpetaja August Martin, kes oli nii leebe, et ei nõudnud õpilastelt üldse midagi. Samal ajal oli ta äärmiselt huvitav inimene, rääkis rohkem elust üldse kui ainest. Tema jutud olid ülipõnevad (tutvus Tammsaarega, seiklused Moskva bordellis). Võin julgesti kinnitada, et oma elu ühe eredama teatrielamuse sain sellest, kui ta klassile „Hamletit" ette luges.

Ere isiksus oli ka lühikest aega Jõhvis töötanud matemaatikaõpetaja Jaan Soonvald – poliitiliselt vaenatud muusikateadlane ja helilooja, meloodilise tonaalsuse matemaatilise põhjenduse looja. Õpetajana oli ta veidrik ning elus saamatu, kuid seda kompenseeris pühendumus.