Meenutab Meeta Laanso (Ots), õpetaja aastatel 1931-1941.

Töötasin Jõhvi koolis kümme aastat eesti keele õpetajana. Tulin õpetajaks 1931.a. sügisel, kui kool oli hinge vaakumas. Kevadel oli kool suletud. Kuid kohalik rahvas ei leppinud sellega, et Alutagusesse ei jää kõrgemat kooli. Nad organiseerisid seltsi, kes kooli ülevalpidamise enda hooleks võttis. Sügisel jätkas Jõhvi Gümnaasium tööd eragümnaasiumina. Paljud õpetajad olid lahkunud ja ka palju õpilasi läinud teistesse koolidesse. Eesti keele õpetaja Meerits oli astunud ülikooli. Tema asemele kutsus direktor Rosenberg minu. Minu dokumendid  leidis ta Rakveres Haridusosakonnast.  Kandideerisin Rakvere Ühisgümnaasiumi, kuna koht oli vakantseks kuulutatud. Endine õpetaja aga jäi tagasi. Direktor Rosenbergi sõber minu endistest õpetajatest oli arvanud mind kõige sobivamaks Jõhvi kooli ja nii ta helistaski mulle Kodilasse reede õhtul. Olin ettepanekuga nõus. Pühapäeva hommikul sõitsin Jõhvi. Direktor Rosenberg oli jaamas vastas. Läksime koolimajja. Tutvusin koolimajaga ja pärast ka Jõhvi aleviga.

Esmaspäeval pidin järeleksamile jäänute teadmisi kontrollima. Pärast seda tuli direktori abikaasa mulle teejuhiks korteri otsimisel. Viimaks leidsimegi väikese korteri Laanso majas. Koolist sain laua, toolid ja riiuli. Ei mäleta kust reformi põhjaga voodi ja olingi valmis tööd alustama.

Kaks esimest aastat Jõhvi koolis olid nii töörohked, et alati oli „bõstro peal“. Õpetajate palk eragümnaasiumis oli 20% madalam. Et seda puudujääki kompenseerida, anti rohkem tunde. Mul oli lisaks gümnaasiumi tundidele veel kaks tundi Jõhvi valla algkoolis, mis töötas gümnaasiumi majas. Peale selle oli üks nädalatund  veel kodanikuõpetust ja majandusteadust. Noor õpetaja ei julge vastu hakata. Minu kogemuste järgi on tänapäevalgi nii, et noor õpetaja on endisaja karjalapse olukorras: „õpetaja nooruke ega ta ei väsi“. Emakeele õpetaja õlul oli ka kooli isetegevuslik töö. Õppenõukogus ainult otsustati, et korraldada ja kes läbi viima peab. Esialgu oli kava täitmisega raskusi, jäi ühekülgseks. Esialgu tuli pidusid korraldada sissetulekute saamiseks. Pidin hakkama siis näitejuhiks. Õppisin ära näidendi „Emake maamuld“. Mängisime talvel ja suvel, kui oli Jõhvi pargis päeval laulupidu. Vanemad korraldasid einelaua. Peo sissetulekud läksid kehvemate õpilaste toetamiseks. Järgmisel aastal õppisime Adsoni „Iluduskuningannat“. Mängisid gümnaasiumi vanemate klasside õpilased. Olen elupõlise isetegevuslase tütar, nii oli vist päritud soont tegelasi valida. Kukkusid päris hästi välja. Paljudki tegelased on tänapäevani silme ees.

1932 a. tuli direktoriks Villem Sõerd Narvast. Ta oli energiline majandusmees ja ka rahvamees. Kooli majanduslik olukord kindlustus, õpetajad said täispalga, siis jäi sissetuleku pärast pidude korraldamine ära. Kool oli kohalik kultuuritempel, kultuuri esindaja ja kandja. Koolil oli oma orkester, laulukoor. Nende esinemine oli küllalt kõrgel tasemel. Kõige meeldivamatena on meelde jäänud kella-viie-teed, mida korraldasid õpilasorganisatsioonid. Koolis oli skautide, gaidide ja kodutütarde, noorkotkaste rühmad.