Meenutab Ester Haljaste (Pupp), vilistlane 1948, eesti keele õpetaja 1951-1953.

1951. aasta sügisel tuli mul juba eesti keele ja kirjanduse õpetajana astuda Jõhvi Keskkooli VIII-XI klassi õpilaste ette. See oli möödapääsmatu julgustükk, aga tuli hakkama saada. Mul oli siis kolm kursust ülikooli läbi ja sama palju karastust vene koolis eesti keele õpetajana. Olin oma õpilastest neli aastat vanem, kuid nõukogude ja ka vene klassikalist kirjandust napilt lugenud. Nüüd tuli öösiti palju lugeda. Keeletundidega oli lihtsam, polnud karta, et hätta jään. Eks ma siis rõhusingi kirjaoskuse arendamisele, niiviisi suurendades oma töökoormust, sest rohkete kirjatööde parandamine võttis aega. Kirjanduse õpetamine ei olnud minu meelistegevus, sest ma ei osanud ega soovinudki seda 1950-ndate aastate metoodikat järgides teha. Teoseid tuli analüüsida must-valge skeemi järgi, tegelasi sai aga lahata ja nii jaotusid nad headeks ja pahadeks, vahepealseid ei olnudki, aga kui oli, tuli nad kohe ümber kasvatada. Nõukogude võim sai sellega enamasti hakkama.

1953. aasta oli pöördeliste sündmuste aasta. Märtsis suri Stalin ja nurjas lõbusa naistepäeva tähistamise. Salaja pidasime pidu, ei olnud nututuju. Lõpetasin suvel V kursuse. Kodus ootas ees üllatus. Kool oli pilgeni õpilasi täis, kõik ei mahtunud  ka mitmesse vahetusse ära. Ahtme alevist oli saanud linn ning seal oli valminud ka Virumaa suurim koolimaja. Kõrgemal pool tehti otsus: Jõhvi kooli VIII-XI klassid kolivad uuel õppeaastal koos oma õpetajatega uude koolimajja. Koos Puru seitsmeklassilise kooliga kasvaski Ahtme keskkool: 13 eesti klassi ja 10 vene klassi. Varsti 9. klassid liideti ja jäi 22 komplekti. Direktoriks sai ei tea kust ilmunud A. Taader, õppealajuhatajaks määrati Fernanda Ennok Jõhvi vene koolist ja mina. Kõik tuli nii järsku ja kool oli vaja tööle panna. Ei hakka kirjeldama, mida tähendab uue koolimaja sisustamine, kaadriotsingud, ruumide ettevalmistamine ja tunniplaani tegemine, kui osa õpetajaid töötab nii eesti kui vene osas. Oma esimese tunniplaani tegin Jõhvis tädi köögis.

Õppeedukuse protsent oli alatasa päevakorral ja ka selles osas olid eesti klassid paremad. Mäletan, et 1953/1954. õppeaastal polnud ühel veerandil keskkooliosas ühtegi puudulikku. See oli märkimisväärne olukord. Esimene õppeaasta lõppes direktor A. Taaderi lahkumisega teadmata suunas. Tõnu Kuuspalu ja Enno Ruuge lõpetasid kooli kuldmedaliga.
Järgmisel õppeaastal oli direktor Fernanda Ennok ja tema asemel õppealajuhataja ametis Lembit Mölder, kõigi õpilaste ja kolleegide lemmik. Meie koostöö sujus hästi. Minul seisi ees diplomitöö kirjutamine ja tegin seda mitu kuud Tartus. 1955. aasta juunis lõpetasin ülikooli eesti filoloogina. 1955/1956. õppeaastat alustasime jälle uue direktoriga, kelleks sai Aleksander Miilits, kes oli samuti Venemaa eestlane. Koolid olid tol ajal kõik riigikoolid ja isegi õpetajad määrati kohale haridusministri käskkirjaga. Mina olin sihikul Ahtme haridusosakonna juhataja kohale, kuid punnisin vastu ja sundida mind ei olnud võimalik. Lõpuks siiski nõustusin asuma tööle Kohtla-Järve haridusosakonna koolide inspektoriks 1956. aasta augustis. Eesti keskkool püsis Ahtmes 1959. aasta septembrini, seega kuus aastat. Selle aja jooksul lõpetas Ahtme keskkooli 140 eestlast – 89 tütarlast ja 51 noormeest.