Meenutab Valdek Raiend, Jõhvi progümnaasiumi 1939 a. vilistlane.

1934. aasta sügisel alustas Jõhvis uue koolireformi kohaselt tegevust 5-klassilise keskkooli esimene klass 23 õpilasega, neist 8 tüdrukut ja 15 poissi. Olime 12-aastased, mitmest algkoolist vanemate algatusel saadetud või toodud, üksteisele võõrad häbelikud lapsed. Klassijuhatajaks oli keskealine preili Helmi Osvelt, kes meile selgitas kooli korda ja toonitas, et oleme keskkooliõpilased ning koolivormi ja mütsi muretsemine ning kandmine on kohustuslik.

Õppemaks oli 65 krooni aastas. Õppeaineid oli kümne ümber ja õppenädal oli kuuepäevane, umbes 30 tunniga. Iga esmaspäeva hommikul kogunes terve kool suurde saali palvele. Meie esimene klass kõige ette, poisid ühel pool ja tüdrukud teisel pool. Klassid olid vanuse järgi, nagu mõnel paraadil, kõige taga gümnaasiumi viimane klass. Üle õla vaadates tekkis küsimus, millal küll meie tagumisse ritta jõuame. Palve pidas kirikuõpetaja Jaak Varik, kes õpetas meile usuõpetust ja güm- naasiumi vanematele klassidele ladina keelt. Laulsime kaks kirikulaulu, mida saatis klaveril õpetaja preili Elsa Kask. Sellele järgnes koolidirektori Willem Sõerdi sõnavõtt, mis harilikult oli vanemate klasside õpilaste noomimine ja kõige selle, mis keelatud, meeldetuletamine. Jäi mulje, et peale õppimise ei olnud midagi lubatud.

Nüüd, kuuskümmend aastat hiljem tagasi vaadates ja toonaseid mälestusi kirja pannes, võib kohe öelda, et meie koolides õpetati noorusele peale õppeainete ka esinemist, käitumist, riietumist jne. Meil olid oma vormiriided ja mütsid, olime nende üle väga uhked. Järgmisse klassi ei saanud enne, kui olid eelmises klassis saanud kõigis õppeainetes vähemalt rahuldava hinde. Koolis oli üpris range distsipliin. Suitsetamine oli keelatud ka väljaspool kooli, rääkimata alkoholi tarvitamisest. Avalikel tantsupidudel käia ei tohtinud, isegi kinno minekuks oli klassijuhataja luba vajalik ja tema võis sellest keelduda, kui õpilase õppetulemused olid puudulikud. Kõik need korrarikkumised olid küllaldased selleks, et õpilasi sundida koolist lahkuma.

Kiitusega olid õpetajad tagasihoidlikud ja sageli tuletasid meelde, et meie õppetase võiks kõrgem olla. Nende nõudlikkus andis päris korralikke tulemusi. Heast õppetasemest räägib järgmine fakt. Juunis 1939 sõitsime Tallinna Tehnikumi matemaatika, füüsika ja keemia sisseastumiseksamitele. Meid oli kaheksa progümnaasiumi lõpetanut ja vastu võetud 120 õpilase hulgas 300-st oli seitse õnnelikku jõhvilast. Julgen nüüd, 60 aastat hiljem avalikustada suure saladuse. Nimelt meie peatusime Tallinnas Pärnu maanteel Põllumeeste Kodu hotellis ja enne tagasisõitu Jõhvi pühitsesime suurt saavutust “asunikuga” – 250-grammise keelatud märjukese pudeliga, millest jätkus kaheksale poisile.